Juunis rändasin mööda Hollandit ja ei jätnud vahele ka Amsterdami, kus külastasin punaste laternate rajoonis asuvat prostitutsioonimuuseumi. Esimest korda külastasin seda piirkonda varases teismeeas, kui reisisime mu vanematega mööda Euroopat – nad ei püüdnud kunagi minu eest linnade “ebamugavaid” või vähem mõistetavaid külgi varjata.
Seekord tulin Amsterdami täiskasvanuna, kes vaatab ringi hoopis teise pilguga, mistõttu mõtlesin, et muuseum annab mulle veidi rohkem aimu sellest linnaosast, mis on saanud linna oluliseks osaks, ja sellest, milline on siin töötavate naiste igapäevaelu. Kirjutan “naised”, sest tuleb välja, et sellest kvartalist ei leia eriti palju seksteenuseid müüvaid mehi.
Veidi ajaloost
Vastuoluline ja turistiderohke kvartal hollandikeelse nimega De Wallen pärineb 13. sajandist. Algselt oli see linnaosa kaubasadam, mistõttu seksiteenuseid pakkuvate naiste klientideks olid enamasti meremehed ja 16. sajandil keelas Amsterdami protestantlik valitsus igasuguse “hooramise” karistuse ähvardusel. Abielus meestel ja preestritel oli üldse keelatud sellesse linnaossa siseneda.
Loomulikult ei kadunud need teenused kunagi päris ära, vaid suruti tagaplaanile (nagu ka tänapäeval paljudes maailma paigus), kuni 18. sajandil tühistati taas kõik keelud ja piirkonnas avati palju bordelle, mida inimesed võisid ära tunda sissepääsu juures asuvate punaste tulede järgi.
Sajandite jooksul on seksitöötööstuse (ingl. k. sex work industry) töötajad olnud tunnistajaks paljudele erinevatele juriidilistele tõugetele ühele või teisele poole, kuid 1999. aastal see tegevus seadustati. Tänapäeval peetakse seda ametlikult tööks ja kõik sellel alal töötavad inimesed peavad maksma makse ja toimima riigisüsteemis nagu teisedki töötajad.
Kuigi seksitöö on Hollandis seaduslik, ei ole seda dekriminaliseeritud. See tähendab, et töötajatele kehtivad endiselt ranged seaduslikud tööpiirangud. Näiteks kus, millal ja kuidas nad töötada võivad. Dekriminaliseerimine kaotaks bürokraatia ja annaks kõigile seksitöötajatele õiguse tegeleda oma tegevusega ilma riigi sekkumiseta ja samasuguse kaitsega nagu teistel elukutsetel.
Irooniline ja ehk mitte üllatav, et nii palju kui me ka tahame seksitööstust häbimärgistada, marginaliseerida ja teeselda, et seda ei eksisteeri, külastab Amsterdami punaste laternate linnaosa igal aastal hinnanguliselt 3,1 miljonit inimest üle kogu maailma. Seda edestab vaatamisväärsuste nimekirjas vaid lõbustuspark De Efteling ning kuulus Hollandi riiklik kunsti- ja ajaloomuuseum Rijksmuseum, mida külastab aastas umbes 2,3 miljonit inimest.
Muuseum endises bordellis
Muuseumi, mis tegutseb majas, kus varem võtsid kliente vastu naised, soovitan külastada nii neil, kel seksitöötööstusest aimugi pole, kui ka neil, kes on kursis laiema kontekstiga, kuid soovivad paremini mõista, kuidas see töö Amsterdamis on korraldatud, milliseid reegleid peavad naised järgmima jne. Tundsin huvi näha naiste tubasid, tunda sealset õhkkonda ning sain teada uusi asju Hollandi seksitöö kohta.
Muuseumisse sisenedes saavad külastajad kohe audiogiidi, mis jutustab neile kogu külastuse vältel lugusid. Paarikorruselises muuseumis on 12 peatust, millest igaühes räägib oma kogemusest, tegevuse spetsiifikast ja seksitööst laiemalt punaste laternate rajoonis töötanud naine nimega Inga.
Endises bordellis ringi jalutades saavad külastajad aimu, milline näeb välja naiste töökoht, heita pilk nende riidekappi ja külastada BDSM tuba. Keskkonda täiendavad ja illustreerivad ajaloolised faktid ja statistika punaste laternate piirkonna kohta.
Amsterdami seksitöötajad, vastupidiselt sellele, mida ma enne muuseumi külastamist arvasin, ei saa rentida kvartalis ühtegi “akent” ja tööle asuda. Selliste kohtade arv on püsiv ja kindel (umbes 400) ning uusi lube ei väljastata.
Hetkel olemasolevad selleks tööks kohandatud ruumid kuuluvad eraomanikele ja renditakse vahetustega. Üks vahetus kestab umbes 10 tundi ja maksab umbes 150 eurot naise kohta.
Kvartalis ringi liikudes jälgisin mitu korda, kuidas mehed naiste akendele koputavad ja ukseavas külastuse hindu ja võimalusi uurivad. Keskmine külastuse hind on 50 eurot, kuid ei tasu ette kujutada, et see kestab kaua – umbes 6-15 minutit. Muide, bordelli, mida Amsterdamis on praegu umbes 15, külastades maksavad kliendid mitte fikseeritud, vaid tunnihinda, mis sisaldab sageli ka šampanjat või mullivanni.
Kahemõttelised tunded
Kuigi muuseumis esitletav sisu on tõesti huvitav, tekkis ruumides ringi jalutades siiski küsimus, kas sellise koha olemasolu ei eksotiseeri, ei aita kaasa “langenud naise” kuvandile ja ei kahjusta selle ameti esindajaid veelgi rohkem. Ma ei kahtle, et muuseumi asutajad teadsid, et kui nad oma uksed avavad, tuleb sinna kindlasti külastajaid – eespool nimetatud statistika kvartali külastajate arvu kohta on ju kõnekas.
Inimesed aga tulevad, vaatavad uudishimulikult killukesi sellest maailmast ja saavad lõpuks akna ees toolile istuda ja “mõista, mida tähendab aknal istuda ja kliente oodata”. Kogu probleem on selles, et keegi, kes pole seda kogenud, ei saa aru, seega ei tasu isegi proovida, vastasel juhul muutub see kõik järjekordseks labaseks esituseks ja katseks töötajaid haletseda.
Küsimusi tekitab ka muuseumi nimi – olen rohkem kui korra lugenud, et seksiteenuseid pakkuvad tööstustöötajad peavad sõna “prostitutsioon” solvanguks ja mõiste seksitöötajad (ingl. k. sex workers) on neile vastuvõetavam.
Mul on hea meel, et muuseumi loodud narratiiv ei olnud lihtsalt “ühesuunaline” – võis kuulda või lugeda, kuidas töötajad räägivad sellest, mis neid selles töös rahuldab, selle töö normaliseerumisest ning töö ohtlikkusest ja ebakindlusest, kuid puudus rohkem sotsiaalpoliitiline perspektiiv, mis oleks tutvustanud töötajate õiguste, stigmade ning tööstusharu legaliseerimise ja dekriminaliseerimise küsimusi – oleksin soovinud näha vähem turismi ja rohkem inimõigusi. Sellegipoolest soovitan muuseumi külastamist väikest skeptitsismi unustamata.
