Paljude inimeste jaoks on drag queenide subkultuur lihtsalt homoseksuaalsete meeste riietumine naiste riietesse, hiiglaslikud värvilised parukad ja särav meik. See on aga tingitud asjaolust, et inimesed ei tea ikka veel, kui sügav on selle subkultuuri ajalugu. Ja mis teeb selle nii oluliseks.
Mehed on riietunud naisteks juba iidsetest aegadest alates.
Drag queenide subkultuuri kirjeldatakse mõnikord kui “soo teatraalset hüperboliseerimist”. See nime tõlgendus kajastub hästi selle subkultuuri kuuluvate inimeste riietuses, meigis ja soengutes. Tõsi, teatraalsus ise peitub tõenäoliselt drag queenide varases ajaloos. Juba antiik-Kreekas mängisid meesnäitlejad sageli naisi ja ehtisid end suurejooneliste kostüümide ja maskidega.
See traditsioon jätkus ka hilisematel sajanditel. Mehed riietusid renessansiaegses Itaalias teatris naisteks, eriti komöödiažanris. Mõnede ajaloolaste sõnul võib drag queeni subkultuuri tagasi viia ka 18. sajandi Jaapani kabuki teatrisse, kus näitlejad olid eranditult mehed, mistõttu nad riietusid naisteks. Ka seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil Pekingi ooperis. Meeste riietumist naisteks propageeris ka William Shakespeare ise – mõnikord üllatasid naisteks riietatud mehed publikut, paljastades näidendi lõpus oma tõelise soo.
Siiski usuvad mõned ajaloolased, et drag queenide tegelik ajalugu algas veidi hiljem. Nende sõnul algas subkultuuri ajalugu tõenäoliselt viktoriaanlikul Inglismaal, XIX sajandil, kui teatri näitleja, homoseksuaalne Thomas Ernest Boulton, nimetas oma riietust dragiks. Seda peetakse selle kontseptsiooni esimeseks mainimiseks. Mõned eksperdid usuvad aga, et näitleja ei pidanud silmas mitte riietumist, vaid lohistamist, sest drag tähendab inglise keelest tõlgituna lohistama. Ja selle sõnaga kirjeldas ta väidetavalt näitlejate alusseelikuid, mis lohisesid mööda maad.
Kuid mida iganes ta ka ei pidanud silmas, ajaloolased on ühes asjas ühel meelel: 19. sajandil ja 20. sajandi alguses muutusid drag-etendused erinevates muusikasaalides ja burleskietendustes äärmiselt populaarseks. Meesnäitlejad maskeerisid end naisteks, rõhutasid liialdatult naiselikkust, et publikut naerma ajada. Nendes etendustes lauldi, tantsiti ja esitati humoorikaid numbreid. Nõnda sai ristriietumise kultuur osaks meelelahutustööstusest.
Kahekümnenda sajandi alguses oli see subkultuur kõige populaarsem Ameerika Ühendriikides elavate ladina-ameeriklaste ja afro-ameeriklaste seas. Nad hakkasid isegi erinevaid riietumisvõistlusi korraldama. Mõned ajaloolised allikad näitavad, et juba 19. sajandi keskel toimus New Yorgi Harlemi linnaosas igal aastal salajane ball drag queenidele.
Selliseid bankette korraldas ka endine ori William Dorsey Swann. Ta pidas oma esimese salajase banketi 1882. aastal. Muide, seda meest peetakse ka esimeseks drag queeniks, sest just nii ta ennast nimetas. Tema banketil kandsid külalised suurejoonelisi satiinkleite, kõndisid poodiumil ja tantsisid.
Need ballid olid inspiratsiooniks tänapäeva drag queen-kultuurile ja neid korraldatakse tänaseni.
Drag queenide subkultuur – LGBTQ+ kogukonna mitmekordne staar
Sajandeid on see subkultuur võimaldanud LGBTQ+ inimestel end ja oma loovust väljendada. Kuna mittetraditsiooniline orientatsioon on pikka aega olnud vastuvõetamatu, siis on ristriietumine võimaldanud inimestel leida turvalise koha, kus nad saavad vähemalt natukenegi end väljendada. Kuid see on vaid osa selle subkultuuri tähtsusest.
New Yorgi Harlemis toimunud 20. sajandi drag queen-ballid, millest juba rääkisime, said LGBTQ+-kogukonna jaoks varjupaigaks, kus nad ei pidanud end varjama ja võisid end vabalt väljendada. Ja 7. sajandil muutus drag queenide kultuur veelgi olulisemaks. Ristriietumine on muutunud oluliseks LGBTQ+ õiguste liikumise osaks. 1969. aastal toimusid New Yorgis erinevad meeleavaldused, mille korraldas LGBTQ+ kogukond. Nende hulgas olid drag queenid, kes seisid vastu politsei rõhumisele ja diskrimineerimisele. Meeleavaldused tähistasid LGBTQ+ kogukonna õiguste liikumise algust ja avasid palju uksi kõigile selle inimestele.
Kuid drag queenid püüdsid juhtida tähelepanu LGBTQ+ kogukonna hädadele ja rõhumisele, mida nad kogesid, mitte ainult säravate kostüümide ja meigiga või meeleavaldustel osalemisega. 9. sajandil, kui AIDSi kriis raputas USA-d, lavastasid drag queenid etendusi ja kogusid raha AIDSi patsientidele – nii maksid nad paljude kannatavate inimeste raviarved. See oli eriti oluline, sest AIDSi kriis on õhutanud veelgi enam vihkamist homoseksuaalide vastu, nii et see abi oli vajalik. Nii on vastupanu sümboliks saanud ka drag queenide osalemine LGBTQ+ õiguste liikumises.
Ja drag queen Joan Jett Blakk kandideeris 1992. aastal isegi USA presidendiks. Nad ei osalenud mitte võitmiseks, vaid selleks, et juhtida tähelepanu haavatavatele rühmadele, sealhulgas AIDSi haigetele, kasutades drag queen’i subkultuuri hea eesmärgi nimel.
Viimastel aastakümnetel on drag queenidest lõpuks saanud mitte ainult LGBTQ+ suunav täht, vaid saavutanud ka avaliku tunnustuse. Oma panuse on andnud ka sellised telesaated nagu The RuPaul Show, mida näidati 1990ndatel, ja RuPaul’s Drag Race, mida on näidatud alates 2009. aastast. Need saated on aidanud laiemal publikul tutvuda esinejate artistlikkuse, loovuse, nende isiklike lugude ja kogetud raskustega. Viimasel ajal esinevad drag queenid üha sagedamini filmides, muusikavideotes ja moekampaaniates, kehtestades end seega popkultuuris. Ja samal ajal inspireerib see inimesi – isegi neid, kes ei kuulu LGBTQ+ kogukonda – mitte kartma end väljendada ja olla nemad ise. Nendel etendustel ja drag queen-üritustel osalevad viimasel ajal mitte ainult homo- ja transseksuaalid, vaid ka heteroseksuaalid kõikidest orientatsioonidest ja rassidest.
Tänapäeval on drag queenide subkultuur palju enamat kui lihtsalt mehed, kes riietuvad naisteks või propageerivad LGBTQ+ õigusi. Dragist on saanud ka mitmetahulise kunsti vorm, mis nõuab erinevaid oskusi. Drag queenid veedavad tunde meiki täiustades, oma tantsuliigutusi harjutades ja säravaid kostüüme luues. Nende etendused on täis erinevaid elemente – komöödiat, draamat, sotsiaalseid probleeme, lahenduste otsimist jne.