Maailma vanim elukutse, suurim häbi, keha müümine – need ja palju tugevamad epiteedid iseloomustavad inimesi, enamasti naisi, kes tegelevad prostitutsiooniga. Võib-olla suurim müüt prostituutide kohta on see, et nad on kõik inimkaubanduse ohvrid. Inimkaubandus on suur ja valus probleem, kuid sellel pole mingit pistmist vabatahtliku prostitutsiooniga.
Mitte ainult meie riik, vaid kogu maailm on eriarvamusel, kas prostitutsioon tuleks dekriminaliseerida või legaliseerida, ning see küsimus on avalikkuse hulgas alati vastuoluline. Ühed on seisukohal, et see on töö, nagu iga teine, seni kuni see on vabatahtlikult valitud, teised nimetavad prostituute hooradeks ja enesest lugupidamatuteks naisteks, kes on prostituudid vaid seetõttu, et ei oska muud tööd teha. Mõiste “prostitutsioon” tuleks siduda laiema terminiga “sex work” (eesti k. seksitöö).
Mis on seksitöö?
Mõiste „sex work“ hõlmab mitmesuguseid seksuaalseid tegevusi (otseseid ja kaudseid), teenuseid, sooritusi või teenuseid, mille eest saadakse tasu. Oluline tingimus on, et nii töötaja kui ka klient peavad olema täiskasvanud, vaimselt küpsed ja võimelised tegema teadlikke otsuseid. Kumbki pool ei saa avaldada mingit survet. Teenuste ja töö liigid on väga mitmekesised: prostitutsioon, eskortteenused, erootilised massaažid, striptiis, telefoniseks, pornograafiliste filmide tegemine, kaameratöö (inglise k. cam work).
Mõiste “swex work” tuli keelde suhteliselt hiljuti. Selle võttis kasutusele tööstusharu töötajate õiguste aktivist, prostituut ja kunstnik Carol Leigh (tema kohta saab lähemalt lugeda sellest intervjuust) 1978. aastal USAs toimunud konverentsil „Naised vägivalla vastu pornograafias ja meedias“.
Varem kasutati tööstuse määratlemiseks terminoloogiat “sex use industry” (eesti k. seksitööstus). Selline sõnade kombinatsioon objektistas töötajaid, õõnestas teenusepakkujate võimet oma tööd korraldada, sest rõhk oli tegusõnal “tarbima”, mitte tööaspektil. Carol Leigh mõtles välja termini “seksitööstus”, hakkas seda kasutama oma esinemistes ja 1984. aastal avaldati see esmakordselt kirjalikus allikas.
Prostitutsioon tänapäeval
Prostituutide olukord on maailmas väga erinev – mõnes riigis on see täiesti seaduslik, mõnes on vanusepiirangud, kuid paljudes riikides on prostitutsioon kuritegu ja kriminaliseeritud. Siin on nimekiri kõigist maailma riikidest koos üksikasjaliku teabega seaduste kohta, mida kohaldatakse prostitutsiooniga seotud isikute suhtes.
Prostitutsioon on enamikus Aafrika riikides ebaseaduslik, kuid mõnes riigis, näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Sambias või Alžeerias, on see töö seaduslik, kuid organiseeritud tegevus, näiteks bordellid, on ebaseaduslikud.
Täna saavad USA prostituudid seaduslikult töötada ainult ühes osariigis – Nevadas. Selles osariigis on umbes 20 legaalselt tegutsevat bordelli, millest ühes elab USA seksitöötööstuse edukaim esindaja Alice Little. Selles intervjuus räägib ta oma töökogemustest, igapäevaelust ja klientidest.
Huvitaval kombel on prostitutsioon Jaapanis seaduslik, välja arvatud heteroseksuaalsed ja vaginaalsed aktid, mistõttu on selles riigis tavaline näha väga üksikasjalikke reklaame selle kohta, milliseid teenuseid prostituut pakub.
Euroopas on prostitutsiooniseadused võrreldes teiste kontinentidega kõige erinevamad. Mitmed riigid (Prantsusmaa, Norra, Rootsi, Iirimaa, Island) järgivad “Põhjamaade mudelit”, mille sisuks on karistada kliente, aga mitte teenuseid müüvaid inimesi. See süsteem kaitseb prostituute, keda teistes riikides mõistetakse süüdi palju sagedamini kui nende kliente.
Teine mudel, mida enamik riike (Eesti, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Itaalia, Hispaania jt) rakendab, on see, et prostitutsioon on legaalne, kuid sellega seotud organiseeritud äritegevus nagu bordellid või eskortagentuurid on ebaseaduslikud. Selle seaduse rakendamine suurendab inimkaubanduse vähenemise tõenäosust.
Prostitutsioon on täiesti ebaseaduslik Venemaal, Valgevenes, Horvaatias, Albaanias, Montenegros ja Leedus. Kuigi teoreetiliselt tuleks Leedus karistada nii teenuste ostjaid kui ka müüjaid, karistatakse prostituute palju sagedamini, mistõttu on juba aastaid tehtud ettepanekuid see tegevus Leedus dekriminaliseerida.
Dekriminaliseerida või legaliseerida?
Käsitledes prostitutsiooni nagu mis tahes muud tööd ja tagamaks töötajatele suuremat sotsiaalset turvalisust, peaksid riigid üle maailma lõpetama selle tegevuse kriminaliseerimise. Selleks on kaks võimalust – prostitutsiooni legaliseerimine või dekriminaliseerimine. Business Insider artiklis selgitab seksitöötaja, kes on ise prostituut, hästi nende kahe termini erinevust.
Nende kahe termini erinevus seisneb selles, et legaliseeritud tegevus ei ole enam karistatav, vaid seda võib teostada ainult teatavate, riigi poolt otseselt reguleeritud õigusaktide alusel, mis võivad hõlmata mitmeid tegureid (reklaam, territoriaalsed piirangud, kohustuslik STD-testimine, litsentsimine jne), ning et legaliseeritud prostitutsioon on rangemalt reguleeritud kui muud inimkaubanduse valdkonnad.
Samuti ei karistata dekriminaliseeritud prostitutsiooni, sellesse suhtutakse nagu igasse muusse tegevusse, riik tagab töötajatele kõik sotsiaalsed garantiid ja kaitse. Seda mudelit peavad töötajad sobivamaks.
Prostitutsiooni legaliseerimise või dekriminaliseerimisega ei peaks töötajad end varjama, neil oleks tööl rohkem valikuvabadust ja nad saaksid tunda end meie ühiskonnas turvalisemalt. Samas võiks korrakaitsjad keskenduda suurimale probleemile, inimkaubandusele, mis muutub suurema läbipaistvusega tõenäoliselt nähtavamaks ja lihtsamini kontrollitavaks.
Punaste laternate piirkond
Hollandi pealinn Amsterdam on kogu maailmas tuntud mitte ainult legaalse marihuaana poolest, vaid ka kuulsa kvartali poolest, kus töötavad seaduslikult paljud prostituudid üle kogu maailma. Linna veebisaidil Things to do in Amsterdam öeldakse, et linnaosa ajalugu ulatub 16. sajandisse, mil protestandid kukutasid katoliku võimu. Linnaosa kujundati ümber ning ilmus öine meelelahutus meremeestele ja reisijatele. Amsterdami sadam oli sel ajal Euroopas üks olulisemaid kaubanduskeskusi.
Hollandlastele on see kvartal tuntud kui “De Wallen”. Punaste laternate tänav on eriline selle poolest, et naised seisavad seal akende taga ja neid näevad kõik, mujal maailmas prostitutsiooni tavaliselt nii ei reklaamita. Turiste meelitavad seksishowd, arvukad striptiisiklubid ja piirkonna ebatavaline keskkond.
Tours in Amsterdam blogist võib leida selle piirkonna kohta huvitavaid fakte:
- De Wallenis töötab ligikaudu 375 prostituuti;
- Minimaalne vanus töötamiseks on 21 aastat;
- Piirkonnas on umbes 225 akent, kus naised seisavad ja ootavad kliente;
- Sinine tuli akendes tähendab, et seal töötavad transsoolised naised;
- Akna rent maksab 80-180 eurot;
- Madalaim teenuse hind on 50 eurot 15-20 minuti eest;
- Kõikides “aknabordellides” on turvamehed;
- Prostituudid ei võta sageli kliente vastu, kui nad neile ei meeldi;
- Piirkonnas on 50 politseikaamerat;
- Linnaosa tänavatel on alkoholi tarbimine keelatud;
- Piirkonnas elab alaliselt üle 4000 linnaelaniku;
- Pornograafiakino on ehitatud lasteaiale väga lähedale.
Prostituudid või kangelannad?
Oma raamatus A Woman of No Importance (2019) mainib kirjanik Sonia Purnell väga huvitavat fakti: kui natsid 1940. aastal Prantsusmaale tungisid, pidas üks aktiivsemaid vastupanuvõitlejaid Lyonis, Germaine Guérin, kellele kuulus üks linna populaarsemaid bordelle, koos oma töötajatega salajast vastupanu saksa ohvitseride vastu. Germaine tegi koostööd linna günekoloogi ja tuntud spiooni Virginia Halliga.
Prostituute ravinud naistearst dr Jean Rousset võltsis tõendeid tüdrukute kohta, kellel olid suguhaigused, väites, et nad on terved. Bordelli külastanud ohvitserid lahkusid mitte ainult lõbutsedes, vaid ka süüfilise või gonorröaga nakatunult.
Hoone mitut ruumi kasutati juutide või erisõjaagentide varjamiseks. Germaine mitte ainult ei pakkunud neile peavarju, vaid andis neile ka toitu, riideid ja võltsitud dokumente, mis tähendasid, et nende elu päästeti ja nad said põgeneda.
Vähe sellest, bordellis töötavad tüdrukud uimastasid ohvitsere. Natsidelt, kelle keelepaelad olid joovastusest valla, kogusid nad magamise ajal olulist teavet ja varastasid dokumente.
Kahjuks võeti Germaine hiljem kinni ja saadeti koonduslaagrisse, kuid ta jäi ellu! Kuigi tema elu kohta ei ole säilinud selgeid fakte, väärivad nii bordellis töötanud tüdrukud kui ka Germaine Guérin tunnustust ja tähelepanu ajaloos oma julguse ja otsusekindluse eest režiimile vastu seista.
