Nudism – mõisted, mis isegi tänapäeval paneb paljusid inimestest nägu kortsutama ja pead raputama. Seda liikumist ümbritsevad endiselt paljud stereotüübid ja häbimärgid ning mitmesugused meedias laialdaselt kajastatud juhtumid ei aita neil kaduda. Ja kuigi see liikumine pälvib sageli negatiivset tähelepanu, on tõde see, et nudismi taga peitub mitte ainult sügav filosoofia, vaid ka äärmiselt huvitav päritolu.
Muistsetel olümpiamängudel alasti sportlased?
Kaks aastakümmet tagasi avaldas Austraalia kirjanik Tony Perrottet šokeeriva raamatu „Alasti olümpialased. Antiikmängude tegelik ajalugu, milles paljastati äärmiselt huvitavaid fakte. Autori sõnul osalesid sportlased BC olümpiamängudel täiesti alasti. Keegi ei tea tegelikku põhjust, miks nad otsustasid võistelda alasti, kuid legend räägib, et üks jooksja jäi oma pika soenguga kinni ja kukkus maha. Pärast seda juhtumit otsustasid kõik sarnaste juhtumite vältimiseks alasti võistelda. Ja siin on ka teisi ajaloolasi, kes seostavad nudismi olümpiamängudel teatud initsiatsiooniriitustega – noorte meeste alastust seostati mehelikkusele tõusuga.
Teisest küljest ei tohiks nudism olümpiamängudel tulla üllatusena kellelegi, kes teab vähegi Vana-Kreekast – nudism oli oluline osa selle ühiskonna kultuurist. Nende arvates kartsid ainult barbarid oma alasti keha näidata. Nii et kreeka sportlased kõndisid staadionil uhkelt alasti – nagu paabulinnud – ning luuletajad kirjutasid nende ilusatest kehadest luuletusi ja oode.
Vana-Kreeka inimesed ilmusid alasti ka bankettidele, kus nad lõbutsesid, sõid ja jõid. Nad käisid raamatu autori sõnul isegi alasti jumalateenistustel. Kuid selline lõdvestunud suhtumine alastusasse oli iidsetele roomlastele täiesti vastuvõetamatu – nad käisid alasti peamiselt ainult saunades. Alastus saunades sai lõpuks vastuvõetavaks paljudes kultuurides – sealhulgas türklaste, jaapanlaste ja soomlaste seas.
Mõned ajaloolased leiavad nudismi juured ka Vana-Egiptuses, kuid seal oli alastus vastuvõetav ainult tööliste või tantsijate seas.
Pärast antiik-Kreeka tsivilisatsiooni ja Rooma impeeriumi langust ei saanud alastus normiks – sellele pöörduti tagasi alles renessansi ajal. Pole ime – selle perioodi kunstnikud ammutasid inspiratsiooni Vana-Kreeka ja Rooma kultuurist. Kuigi alastus, eriti nudism, oli isegi renessansi ühiskonnas endiselt skandaalne, leidus selle ajastu kunstis – maalides ja skulptuurides – rohkesti alasti keha kujutamist.
Alastus naasis suure paugu saatel sinna, kust seda keegi ei oodanud.
Nagu te juba aru saite, oli alastus paljude sajandite jooksul vastuvõetav ainult teatud kohtades ja kindlasti mitte kõigis kultuurides. Kuid 19. sajandil muutus kõik – ühes riigis algas liikumine „vaba kehalise kultuuri”. Tõenäoliselt mõtlesite, et see sündis riigis, mis on tuntud oma lõdvestunud ja vabameelse suhtumise poolest – näiteks Hispaanias või Itaalias. Kuid tegelikult algas ja levis see reserveeritud, organiseeritud ja – esmapilgul – pinges sakslaste seas.
See liikumine – Saksamaal tuntud kui Freikörperkultur – hakkas nudismi siduma füüsilise aktiivsuse, spordi, tervise ja vaimse heaoluga. See liikumine ei kadunud isegi külma sõja ajal ja oli Ida-Saksamaal äärmiselt populaarne. Nudism siin seostati vabanemisega autoriteedist ja ühtsetest vormidest. Nudism on Saksamaal endiselt väga populaarne — alasti võib näha parkides, randades, saunades ja mujal. Saksamaal on praegu 300 privaatset nudistide klubi, kus on üle 600 000 registreeritud liikme. Nendes klubides ei juhtu midagi seksikat, nagu võiks pinnalt arvata. Neis otsustavad inimesed päevitada, päevitada, joogat teha, sulgpalli, võrkpalli mängida või lihtsalt värsket õhku nautida ilma piiratud rõivasteta.
See liikumine inspireeris ka teiste riikide elanikke nudismile teistmoodi vaatama ja mitte seostama seda ainult seksuaalsusega. Nii levis nudism teistesse Euroopa riikidesse, Kanadasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Ameerika Ühendriikidesse. Täna ainuüksi Ühendkuningriigis tunnistab end nudistidena 7 miljonit inimest ehk üks seitsmest inimest.
Kuid paljudes riikides on erinevaid keelde – tänaval alasti kõndimine pole vastuvõetav. Kui Saksamaa on peaaegu nudistide paradiis, siis paljudes teistes riikides ei leidu alastuseks nii palju kohti – tavaliselt on nudismile eraldatud vaid üksikasjalik ala, näiteks rannad.
Mida see elustiil inimestele annab?
Siiski märgivad paljud eksperdid, et nudismi osas tuleb eristada kahte asja. Mõned inimesed, kes seda filosoofiat propageerivad, on nudistid, teised loodusteadlased. Kuigi need kaks mõistet on tihti sünonüümidena kasutusel, on ekspertide sõnul nende vahel olulisi erinevusi – nudistidele meeldib lihtsalt alasti olla, samas kui naturalistidele on alastus palju enamat.
Naturalistide filosoofia võimaldab inimestel täielikult oma keha vastu võtta – ilma ühiskonna normide, piirangute ja häbitundeta. Nad usuvad ka, et alastus aitab neil loodusega sügavamal tasandil ühineda, leida harmooniat, rohkem austada teisi ning samal ajal iseennast aktsepteerida. Pole asjata, et sagedane loodusteadlane on ka taimetoitlane – nii demonstreerivad nad sügavat seost looduse ja keskkonnaga. Oma alastuse ja seotusega loodusega näitavad nad austust ja näitavad, kuidas nad hindavad kogu looduse loodud ilu. Naturalism on nende jaoks, kes seda praktiseerivad, ka viis panustada keskkonda – sest nad elavad kooskõlas loodusega, nad ei vaja palju riideid, nad elavad minimaalselt ja vähendavad seeläbi oma tegevuse mõju meie planeedile.
Naturalistid vastanduvad oma alastusega sotsiaalsele ebavõrdsusele – riideid eemaldades, mis sageli väljendavad staatust, rikkust ja muid omadusi, saavad nad kõigi teistega võrdseks. Samas usuvad nad, et see aitab purustada erinevaid sotsiaalseid barjääre, mis lõhestavad inimesi ja ühiskonda.
