Suhted on kõikjal meie ümber. Suhted kolleegidega ja eriline suhe ühega neist. Suhted sõpradega ja mingi nurgatagune suhe ühega neist. Suhted vanematega, suhted lastega, suhted iseendaga ja isegi asjadega. Paradoksaalsel kombel teame me nii paljude suhete variatsioonide ja muutuste tõttu meie ümber väga vähe suhete juhtimisest ja nende võimalikest kriisidest. Matemaatikat, keemiat või saksa keelt ei ole nii palju, kui meil on suhteid. Me õppisime koolis nii palju, et suhete jaoks ei olnud ruumi… Ja siis läheme perekonda looma, ilma et mõistaksime suhete põhitõdesid. Ja siis – esimese kriisi korral.
– Saaaauliauuuu, kas sa armastad mind? – küsib Vaida mänguliselt oma väljavalitult.
– Vaida, pagan, ära hakka, eks? Ma armastan sind, sa tead seda, ole nüüd, ära hakka jama ajama, vastab Saulius, tappes kogu mängulisuse.
Või!
– Saaaauliauuuu, kas sa armastad mind? – küsib Vaida mänguliselt oma väljavalitult.
– Vaida, mu kallis, loomulikult ma armastan sind. Imelik, et sa küsid. Tule, kallistame, – vastab Saulius, võttes küsimust tõsiselt ja täiesti rahulikult.
Mõlemal juhul on info sama – Saulius kinnitab, et armastab. Kuid tekitatud tunded on täiesti erinevad. Ühel juhul tunned end armastatuna ja aktsepteerituna, teisel juhul tahad vabandada segamise, solvamise, küsimise ja isegi kohale ilmumise eest.
Esimene erinevus: sõnamäng. Me ei leiuta teist keelt – eestikeelseid sõnu on nii palju kui on, kuid vähema imperatiivide kasutamisega (nagu: anna, peatu, heida pikali, mine) ja meeldivama keelega (näiteks: Kullake, võib-olla saad sa seda mulle anda), märkame peagi märgatavalt meeldivamat suhtlemisrütmi.
Teine erinevus: intonatsioon ja kehakeel. Võin vastata suurte silmadega ja mureliku tooniga: “Miks sa küsid? Kui imelik! Ma armastan sind, see on kindel!”
Või.
Pööritage silmi ja vastake naljakate, aega säästvate lausetega: „Kohutav, Vaida. Tõuse püsti. Kallis. Astu kõrvale. Filmin. Sa seisad ees.”
Tunnetega saab üsna kergesti žongleerida – mida ma neile annan, seda nad ka saavad. Mida neil on, seda nad annavad tagasi. Ja nii tekib nõiaring. Kuni tuleb keegi, kes peatab kõik ja kallistust pakkudes viib nad suhtekeerisest välja. Või ei ole see nii. Ja nii ikka ja jälle, kuni paar langeb suhtekriisi.
Kommunikatsioonivead
Suhtekriis on kauakestev negatiivne või isegi ükskõikne õhkkond partnerite vahel, mil konfliktid ei lõpe selginemise ja rahuga, vaid veelgi suurema kuristiku ja distantsiga. Kui konfliktid ei lõppe mitte pisaratega, vaid sellega, et pole enam midagi, mille pärast nutta. Kui vestlused ei lõppe teravate sõnadega, vaid kolmepäevase vaikimisega. Kui selline konflikt muutub pigem korduvaks tsükliks kui haruldaseks õuduseks. Kui vaikimise päevi on rohkem, kui rääkimise päevi. Kui vaatate tagasi ja mõistate, et viimane pool aastat koos oli pigem külm sõda kui kuum Argentina tango.
Kuigi psühholoogid on määratlenud suhte kriisi peamised etapid, ei pruugi need ilmneda kõigi paaride puhul ja mitte tingimata iga paari puhul sellisel viisil, mis õigustaks suhtekriisi mõistet. On loomulik, et paaril tekivad konfliktid, ja on isegi kasulik, et konfliktid tekivad ja neist siis räägitakse. Nii saame teada teineteise vajadusi, mõistame üksteist paremini ja õpime, kuidas teineteise juurde tulla ilma pommi lõhkamata. Tervete konfliktide olemus on lugupidav suhtlemine. Kui me märkame lugupidamatut käitumist ja reageerime kohe, on see nagu punane tuli, et selline suhtlemine ei ole võimalik. Ja seda lihtsalt ei tule. Nagu näiteks:
– On võimatu mitte karjuda sinu peale, kui seletad seasilmadega, kui lahe sa oled, et koju jõudsid! Kangelase medal sulle kindlasti! Võib-olla peaksin sind kiitma ka selle eest, et sa tulid tagasi üksi, mitte koos mõne haldjaga baarist?!
– Ei, Vaida, sa ei saa minuga niimoodi rääkida. Räägime siis, kui rahunenud oled.
Ja Saulius läheb kanna pealt keerates teise tuppa.
Piirid
Piirang? Ja millised. Süvenemata veelgi suuremasse konflikti ja mittekonstruktiivsesse selgitusse, tõmbab Saulius väga rahulikult joone alla ja lahkub. Hiljem on pikaleveninud konflikt juba rahulikuma tooni ja kitsama sõnavaraga. Kuigi Vaida oli alguses Sauli peale pahane, ei pea ta nüüd mitte ainult sappi valama tema hilise tagasituleku pärast, vaid ka mütsi maha võtma taktitundetu suhtlemise eest.
Kui me oleme kõrges emotsionaalses seisundis, tunneme end samamoodi nagu alkoholijoobes: me räägime palju, mitte tingimata sidusalt, me sageli kahetseme öeldud sõnu, ja kui me oleme emotsionaalselt/alkoholijoobes, tunneme sageli häbi selle pärast, mida oleme öelnud. Ja kui Saulius näeks, et Vaida ei ole tegelikult kaine (alkoholi mõju all), ei hakkaks ta kindlasti temaga arutlema. Tõenäoliselt jäetakse üksi või hakatakse mängima ja viiakse rahulikult magama. Ja ta jätkas vestlust kallimaga, kes on kaineks saanud. Sama on emotsioonidega. Vaida sõnaraamat emistest ja haldjatest – täiesti joobes, ainult sel juhul emotsionaalselt joobes. Kui purjus vestlus katkestatakse, võidab Saulius mõlemad.
Küsimus on õigustatud: mida peaks Vaida selle kõrgendatud emotsiooniga tegema? Kuidas kaineks saada?
Vaidal tuleb leida endale sobivad päästerõngad. Kui ma olen nii vihane, et mul tuleb aur kõrvast välja, siis ma:
- Ma pean minema õue ja kõndima kolm ringi ümber maja reipas tempos.
- Pean minema teise tuppa ja kuulama nelja laulu, mis mind maha rahustavad.
- Pean tegema viiskümmend kätekõverdust. Sest hea füüsiline tühjendus = pole enam energiat Sauliuse reväärist haaramiseks.
Ja siis tuleb lihtsalt valida üks olemasolevatest võimalustest. Ja siis! Vaida kaine, Saulius rahulik ja ei mingit lisapunkti kriisikorvi. Lihtsalt järjekordne lahendatud konflikt, mille järel tuleme välja veelgi tugevamalt ja lähedasemana.
Järeldus: mittekonstruktiivsete vaidluste õigeaegne lõpetamine ja konflikti vormi üle arutlemine vähendab suhtekriisi lõksu sattumise ohtu.
TOP kolm müüti suhtekriisi kohta
Müüt nr 1: kõik peab toimuma loomulikult. Kui teil on vaja töötada paarina, siis olete valinud vale inimese.
Oleks naiivne oodata, et partnerid, kes on kasvanud erinevas keskkonnas, erineva lapsepõlve ja kasvatusega, saaksid tingimusteta omavahel läbi. Ühes peres kasvavad õed-vennad ei saa alati omavahel läbi, nii et see on missioon, mida tasub sooritada. Meie põlvkonna inimestel ei olnud koolides psühholoogiatunde, seega on täiesti arusaadav, et me ei tea tegelikult, mida teha, kui oleme vihased, kuidas käituda, kui tunneme tugevat löömistungi või mida teha, kui tahame üksi olla, kuigi lubasime mitte taganeda ei hädas või rõõmus.
Või on meie paarile hea, kui ma astun viis sammu kõrvale, et olla koos oma mõtetega, mitte partneri valjuhäälselt väljendatud mõtetega?
Kui inimesed küsivad, milline on kõige olulisem omadus kellegi teise valimisel, osutame näpuga paindlikkusele. Me võime kellegagi kokku leppida, kui oleme valmis konsulteerima ja kuulama. Me saame lihvida kõik teravad nurgad, kui oleme valmis üksteise jaoks kõvasti tööd tegema ja väga tähelepanelikult kuulama. Kui tahame saamise asemel anda. Ja siis me saame selle, kuigi prioriteetne plaan ei puudutanud mind.
Siis räägivad nad üksteisest, mitte mõlemad iseendast. Sest mõelda, kuhu oma jalad panna, et meie tango sünkroonis hoida, on palju meeldivam kui vaikselt relva sättida, sest mis siis, kui tuleb sõda?
Kui me kuulame üksteist, selle asemel, et püüda end konfliktide ajal väljendada, mõistame teineteist paremini. Kui me küsime “vaata ennast” asemel “miks sa minust nii arvad?”. – tulemuseks on vestlus, kus on vaikuspausid, mitte suurtükiväli, kus kajavad paugud.
– Vaida, sa hellitad oma last liiga palju.
– Aga sina ise? Kuidas eile legodega läks? Leppisime kokku, et me ei osta ja mida sa koju kaasa tõid? Andsin mitu korda alla ja korjasin mänguasjad üles ja see on tragöödia, aga kui sa ise reegleid ei järgi, siis pole midagi? Kas sinu jaoks on kõik normaalne?
Või.
– Vaida, sa hellitad oma last liiga palju.
– Tõsiselt? Sa arvad nii? Millest?
– Ma arvan, et ta peaks ise mänguasju maast üles korjama. Ja sa ise oled õhtuti väsinud, puhka parem ja jäta see minu hooleks, ma teen temaga kokkuleppe.
Mida rohkem kuuleme, seda rohkem mõistame. Mida rohkem me räägime, seda rohkem… räägime.
Müüt nr 2:. tugevate suhete saladus on tingimusteta avatus.
«Me teame üksteisest kõike, meil pole saladusi. Ma tean, kus ta on, tean, millal ta tagasi tuleb, tean tema töökaaslaste nimesid ja tean, mida tema ema isale eile lõunaks tegi. Oleme väga avatud ja lähedased,“ räägib Viliause abikaasa uhkelt.
Avatus on hea, aga tühi või ülepaisutatud info häirib. Inimene loob igasuguseid suhteid ja neil kõigil on erinevad funktsioonid.
Paarisuhted mängivad romantilist rolli, sõprussuhted mängivad mittesiduvat sõbralikku rolli ja muud suhted mängivad vastavalt vajadusele muid rolle. Ja nad kõik on olulised, sest iga inimese puhul annate te erinevalt ja teostate erinevalt. Kui me püüame panna kõik funktsioonid oma partnerile ja ootame sama tagasi, muutub suhe pigem vahetuseks ja vajaduste rahuldamiseks kui naudinguks ja lõõgastumiseks. Tingimusteta avatust seksist, toidust ja kodust võib olla väga huvitav arutada partneriga, kuid depilatsioonivalud ja muud nüansid on parem jätta sõbrannaga jutuajamiseks. Mõned asjad on vaid faktid, kuid detailid võivad lõbu rikkuda. Lühike teadmine, et täna on tal seljas uus punane pitsiline pesu, on ju palju põnevam kui kogu lugu sellest, kuidas ta kiiruga ostis ja higistas ja järjekorras seisis.
Müüt nr 3: armastus kestab kolm aastat.
Armastus kestab seni, kuni me selle nimel pingutame. Roosade prillide staadium, mil aju valitseb dopamiin ning kõik partneri käitumises ja kõnes lõhnab lillede järele, kestab umbes kuus kuud. Seejärel naaseb dopamiin vanade normide juurde ja me hakkame üksteist adekvaatsemalt nägema. Ja see on väga hea, et ta tagasi tuleb, sest kui see on viis aastat nii olnud, nagu esimene pool aastat, siis töö lõppeks (sest sa ei töötanud selle aja jooksul palju) ja vanasõna “armastus ei küllasta” oleks kiiresti testitud ja realistlikuks hinnatud. Tasakaalu on igal pool vaja.
Armastuse vorm muutub aja jooksul. Kirglikust ja eksinud mõistusest tulevad rahulikumad faasid, mis toovad endaga kaasa hoopis teistsuguseid maiuspalasid. Ja miski ei lõppe, me lihtsalt liigume järgmisele tasandile: tingimusteta kirg asendub hoolivuse ja austusega, soov ise kõndida asendub sooviga aidata oma partneril kõndida. Ja kui olete jõudnud punkti, kus olete õppinud enda ja teiste eest hoolitsema, on aeg lisada sellele uus kirg. Ja nii, mida kaugemale ma reisin, seda rohkem on mul suhtepädevust. Ja saab siis nii pädev inimene kriisi langeda?
Sest suhtekriis on halvasti käidud tundide tagajärg, mil me vahel tundides ei käinud, vahel jooksime minema ja vahel itsitasime klassikaaslasega rohkem, kui kuulasime kõnelejat. Kuid me saame alati teha parandusi ja proovida uuesti. Niikaua kui ma kuulen õppetundi ja mõistan ülesandeid.
Artikli autor:
Psühhoterapeut Karolina Gurskienė. Ta on tegutsenud psühholoogina alates 2010. aastast. Leedu Psühholoogide Ühingu liige.
