Seksitööstust (ingl. k sex work industry) seostatakse tavaliselt striptiisi, prostitutsiooni ja viimastel aastatel on väga populaarseks saanud ka sellised veebipõhised tegevused nagu sisu loomine Only Fans platvormil. Kuid maailm on suur koht ja inimeste soovid ja fetišid võivad viia teadvuse ja fantaasia kõige kaugemate piirideni.
Üks sõber rääkis mulle hiljuti mõnest naljakast “internetireeglistikust”, mille on loonud veebikogukond, millest üks kõlab umbes nii: “Kui midagi on olemas, siis on sellest juba tehtud pornograafiat”. Kui ma hakkasin lugema Jaapani seksitööstusest, mõtlesin, et sarnast reeglit võiks kohaldada ka siinse riigi suhtes – “kui sul on seksuaalseid fantaasiaid, siis saad neid tõenäoliselt Jaapanis täiskasvanute klubis välja elada”.
Mõned seksitöö valdkonna aspektid võivad kindlasti tunduda kummalised ja arusaamatud. Mida kaugemale me vaatame kultuurist, milles me üles kasvasime, seda ebatavalisemad asjad tunduvad. Näiteks intiimteenuste tööstus selles riigis.
Prostitutsiooni kummaline määratlus
Seksi teenused kriminaliseeriti tänapäeva Jaapanis 1956. aastal, kui prostitutsiooni ennetamise seadus keelas seksi raha eest. Keelul oli siiski palju lünki – ainult vaginaalne vahekord võõraste inimestega raha eest muutus õiguslikult ebaseaduslikuks. Praod on täidetud ja riigis on tekkinud palju teenuseid, mis kõlavad lääne silmadele ja kõrvadele kummaliselt, kuid niikaua kui see ei hõlma penetratsiooni, ei ole tegemist prostitutsiooniga.
Loomulikult ei kiirusta keegi neid otseselt nimetama. Nagu ülejäänud maailmas, meeldib ka jaapanlastele seksuaalsusest ja seksist rääkides kasutada eufemisme – sõnu või sõnakombinatsioone, mida kasutatakse ebasündsate või “halbade” sõnade asemel eetilistel, moraalsetel või kes teab mis muudel põhjustel.
Huvitaval kombel on erinevaid teenuseid pakkuvate kohtade nimed enamasti seotud heaoluga. Näiteks roosad salongid (ingl. k pink salons), moeklubid (ingl. k fashion health clubs), seebimaad (ingl. k soaplands) jne. Ilmselt ei võta need kohad tervist ära.
Roosa salongid
Need salongid on kõige paremini tuntud suuseksi teenuste poolest. Nad pakuvad toitu ja jooke, ei paku dušše ega privaatseid ruume ning seega ei riku nad mingil viisil Jaapani seadusi. Ruumid näevad tavaliselt välja nagu baarid, kus kliente eraldab üksteisest vahesein, nii et seal töötavate naistega ei saa oodata privaatsust ega pikemat suhtlemist. Vastupidi, interneti andmetel on tihtipeale kuulda kõike, mis toimub teiste vaheseinte taga.
Kuigi sellised kohad on Jaapani meeste seas üsna populaarsed, ei pääse välismaalased sinna nii lihtsalt sisse. Eriti kui te ei räägi jaapani keelt. Esiteks, jaapanlased seostavad välisturiste rohkem suguhaiguste riskiga. Teiseks on mure selles, et mitte kõik ei pruugi teada (või teeselda, et ei tea), kuidas sellised teenused Jaapanis toimivad (näiteks ilma penetratsioonita jne).
Sujuva suhtluse puudumine suurendab ka arusaamatuste ja õigusrikkumiste ohtu. Muidugi on turg tänapäeval veidi muutunud ja on kohti, kus keegi ei sulge oma uksi turistidele.
Vannides suplemine
Nimetust “soapland” on üsna raske tõlkida (see on kombinatsioon kahest ingliskeelsest sõnast “soap” ja “land”), kuid sellised teenused võeti Jaapanis kasutusele koos prostitutsiooni keelustamise seadusega 1960. aastatel ja nende loojad kõnnivad väga õhukese õiguslikul jääl. Algselt tuntud kui “Türgi vann”, sai nende nimeks hiljem “seebimaa”.
Kuigi seks võõraga raha eest on Jaapanis keelatud ja on avalik saladus, et selliseid teenuseid pakutakse “seebipoodides”, õigustavad nende omanikud oma tegevuse seaduslikkust väitega, et tegemist on vannitamisega.
Kliendid maksavad salongidesse pääsemise ja suplemise eest ning lisateenuste eest tuleb maksta eraldi tasu. Raha tavaliste teenuste eest läheb salongiomanikele, ülejäänud osa aga töötajatele. Kuigi seebipoodide peamised kliendid on mehed, on ka mõned kohad naistele.
Mis toimub privaatruumides, määravad kliendid ja soap girls (eesti k. seebitüdrukud). Külastus algab tavaliselt ujumisega, kus klient supleb koos ühe või kahe tüdrukuga. Nad kasutavad libesteidja vahtu ning masseerivad klienti oma kehaga ilma penetratsioonita. Siiski pole saladus, et seebipoodide külastamine toob sageli kaasa lisatasu eest seksi.
Rollimängud raha eest
„Image clubs“ (imidži klubi) on teine populaarne koht Jaapanis, mis tekkis 1970ndate lõpus ja mida ei ole lihtne tõlkida. Neid klubisid peetakse üheks kõige kallimaks täiskasvanute meelelahutuskeskuseks riigis, hinnad ulatuvad mitmesajast kuni mitme tuhande dollarini.
Klubide kontseptsioon on tõesti kummaline – neil on tavaliselt mitu erineva teemaga ruumi, kus saab simuleerida teatud olukordi koos seal töötavate naistega. Pärast tasu maksmist saab klient valida, millisesse tuppa ta soovib minna ja millise fantaasia ta soovib realiseerida. Ruumid ei ole mitte ainult eriliselt varustatud, vaid ka kogu personal on riietatud asjakohaselt seksikatesse kostüümidesse.
Pakutud olukorrad ja teemad ei haaranud mind eriti, eriti üks – ma arvan, et jaapanlased jääksid suurepäraselt ellu ilma võimeta muuta fantaasia naise käperdamisest rahvarohkes metroos reaalsuseks, sest liiga sageli kuuleme tõestisündinud lugusid ahistamisest ühistranspordis.
Klubide ruumide teemad on väga erinevad, kuid üsna etteaimatavad ja banaalsed – arsti kabinet, klassiruum, politseijaoskond, kontor, rongivagun, restoran jne. Olen lugenud, et mõnikord on klientidel võimalus teeselda, et nad on imikud, mille puhul töötajad riietavad ja toidavad neid, mängivad nendega ja laulavad neile uinutavaid laule.
Nukuklubid
Kui minna edasi üha veidramate tegevuste juurde Jaapanis, siis tuleks mainida nukuklubisid (inglise k. doll clubs), mis loodi samuti prostitutsioonikeelu seadusest kõrvalehoidmiseks. Nendes klubides ostavad kliendid eraaega koos nukuga. Jah, nukk.
Selgub, et seksi nukud on selles riigis üsna populaarsed – nad kaaluvad umbes sama palju kui elav inimene. Kliendid saavad valida, kuidas nad soovivad välja näha – muuta oma juukseid, silmi, riideid ja mõnikord isegi oma “suguelundeid”.
Muud veidrused
Oleks raske loetleda kõiki kohti ja teenuseid, millel on tõusva päikese maal erootiline konks. Mida kaugemale metsa, seda rohkem puid. Näitena võib tuua „No-pants shabu” (eesti k. püksata) restoranid, kus ettekandjad teenindavad kliente lühikeses seelikus ja ilma aluspüksteta. Mõnes restoranis on klaasist põrandad ja ettekandjad võivad 100 euro suuruse jootraha eest kummarduda.
Teine söögikoht, „Kaitzenzushi kuabakura“, on kiirtoidurestoran, kus saab mitte ainult süüa sushit, vaid ka lisatasu eest puudutada “Yamame desu” (eesti k. forellidaam) nimelise teenindaja rinda.
Teine teenus, mida peetakse peaaegu “kiirtoiduks”, on esteetilised salongid. Nad pakuvad kiireid ja odavaid intiimseid teenuseid ning tavaliselt töötavad seal välismaalased. Kõige populaarsem teenus – eesnäärme massaaž.
Jaapani vaatamisväärsuste ja teenuste kogu valiku kohta on raske anda selget hinnangut – seda on nii põnev uurida kui ka veidi segadust tekitav. Aga on inimesi ka oma fantaasiatega, nii et võib-olla ongi suurepärane, et on olemas kohti, kus täiskasvanud mees saab ajutiselt olla beebi või ellu viia oma unistuse armatseda nukuga.
Siiski tekib küsimus töötajate ohutuse kohta – eriti arvestades asjaolu, et kuigi prostitutsioon on keelatud, on palju viise, kuidas sellest kõrvale hiilida. Kui koht, kus teenuseid osutatakse, ei saa teoreetiliselt politsei tähelepanu, sest seda peetakse läbipaistvaks, siis on palju tõenäolisem, et see on vägivaldne. Ainus viis seksuaalse ekspluateerimise riski vähendamiseks on prostitutsiooni dekriminaliseerimine, mis võimaldaks töötajatel kuritarvitamise korral abi otsida ilma karistuse kartuseta.
Selle artikli autor: @paleistuves
„Kirjutades ja luues tekste, saan rääkida sellest, millesse ma usun, mida näen enda ümber ja millest hoolin. Suur osa minu huvialast hõlmab inimese seksuaalsust ja suhteid, sugulus ja soostereotüübid, mis on endiselt meie ühiskonnas üsna levinud. Just seetõttu tahan sellest rääkida ilma eelarvamuste ja hirmudeta. Samuti postitan Instagrami kontole “Paleistuvės”, mis sündis soovist rääkida seksitööstusest ja minu kogemustest stripparina.
