Kas olete kunagi mõelnud, kuidas erinevad loomaliigid, taimed ja muud organismid looduses harmooniliselt koos eksisteerivad? Seda harmooniat kujundavad sümbiootilised suhted, mis ühendavad erinevaid loomade, taimede ja organismide liike, võimaldades neil ellujäämiseks üksteisele toetuda. Hea näide on mesilased ja lilled. Mesilased vajavad nektarit ja lilled vajavad, et need kollased töölised neid tolmeldaks. Aga kuidas see kõik inimestega seotud on?
Kas see, mis looduses toimib, inimeste puhul ei tööta?
Looduses esineb mitmeid sümbiootiliste suhete tüüpe. Üks neist on vastastikune sümbioos, mille ilmekas näide on mesilased ja lilled. Need suhted aitavad liikidel ellu jääda ja areneda. Teist tüüpi on ühesuunalised sümbiootilised suhted. Suurepärane näide on puugid, kes kinnituvad suuremate lendavate putukate külge, et kiiremini uude kohta jõuda. Samuti erakvähid, kes ehitavad oma kodu surnud teokarpidest. Kui erinevaid liike ühendavad ühepoolsed sümbiootilised suhted, elab üks liik teise peal, sees või koos sellega, keda peremeheks nimetatakse. Sellisest suhtest on kasu ainult nendele, kes peremeest kasutavad. Selliste suhete tingimus on aga see, et peremeest ei kahjustata.
Veel üks sümbiootiline suhe on parasiitne. Selles olukorras kasutab üks liik peremeest enda kasuks. Lihtsaim näide on erinevad ussid, kes elavad inimeste, koerte, kasside või teiste loomade kehas. Samuti on olemas röövellik sümbioos. Sellises suhtes kasutab üks liik teist oma ellujäämiseks. Domineeriv liik jahib ja toitub teisest liikist. Sellist käitumist võib näha näiteks mõõkvaalade juures, kes ookeanis jahtides hävitavad üle 140 erineva liigi.
On veel üks sümbiootiliste suhete tüüp – konkurents. Selles suhtes võistlevad erinevad või samad liigid samade ressursside, näiteks emaste pärast. Tihedates taimede populatsioonides võistlevad puud päikese ja vee pärast.
Sarnaseid suhtemustreid võib näha ka inimestevahelistes suhetes. Inimene võib valida partneri, et saada emotsionaalset tuge, leevendada rahalist koormat või saavutada muid eeliseid, mis võivad elu paremaks muuta. Psühholoogid märgivad, et inimestevahelised sümbiootilised suhted võivad sageli mürgiseks muutuda. Nad soovitavad alguses uurida peresuhteid, mitte romantilisi suhteid. Näiteks võib lapsel, keda ema pidevalt kaitseb ja ei lase ise raskustest üle saada, hilisemas elus olla raske iseseisvalt otsuseid teha.
Lapsed, kellel on sümbiootilised suhted vanematega – nii tihedad, et nad praktiliselt ei suudagi ilma nendeta elada –, kipuvad tulevikus teistega sarnast suhet looma. See võib avalduda lihtsatel viisidel – näiteks võib inimene nii väga vajada oma partneri tähelepanu, et hakkab keelama või takistama tal sõprade ja teiste inimestega kohtumist. Selline suhtedünaamika on mõlemale osapoolele kahjulik ja väga ebatervislik. “Kui lapsed on vanematega sümbiootilises suhtes, võivad nad täiskasvanuna vajada palju tähelepanu, otsida pidevat heakskiitu teistelt ja kogeda lahkuminekuärevust. See põhjustab sageli pettumust teiste käitumise ja otsuste suhtes. See ongi põhjus, miks selline käitumismuster takistab tervete suhete loomist.
Kaassõltuvus või ideaalne dünaamika?
Esmapilgul võib suhe, kus üks partner rahuldab täielikult teise vajadusi, tunduda täiuslik. Üks osapool vajab emotsionaalset turvatunnet ja teine on näiliselt ainus, kes seda suudab pakkuda. Veel üks näide on suhe, kus üks inimene tunneb vajadust kõiki aspekte kontrollida ja vastutada nagu vanem, samal ajal kui teine soovib olla kaitsja poolt hoolitsetud.
Kuigi esmapilgul võib selline dünaamika tunduda tasakaalustav, ei ole see tervislik ja viib sageli partnerid lahutamatusse sõltuvusse. Kuna sümbiootilised suhted võivad näida harmoonilised, viivad need tihti siiski kaassõltuvuseni. Sümbiootilised suhted omavad olemuslikku kalduvust kaassõltuvusele – sellises suhtemudelis sõltuvad inimesed üksteisest eluliselt.
Tervislik dünaamika eelpool mainitud näidetes võiks välja näha nii: inimene, kes tunneb vajadust kõike kontrollida, peaks partnerile andma vabaduse ise otsuseid teha, isegi kui need pole alati õiged. Ta peab mõistma, et teine inimene vajab oma vigade tegemist ja kogemustest õppimist – see pole kellegi teise kontrolli all. Teises näites kirjeldatud inimesed peaksid peatuma ja vaatama oma partnerit avatud silmadega. Siis nad märkavad, kui kummalised on nende rollid suhetes. Avatud pilguga oma rolle hinnates peaksid mõlemad partnerid mõistma, et nad on täiskasvanud, iseseisvad isikud romantilises suhtes, kus kumbki ei saa ega tohiks olla teise vanemaks. Samuti tuleb mõista, et mõlemad vastutavad oma tegude ja valikute eest ning ei tohi oodata, et üks neist otsustaks kõike – see tähendab, see, kes võttis endale “vanemliku” rolli.
Ebatervisliku dünaamikaga kaasnevad ohud
Psühholoogid märgivad sageli, et inimesed eiravad muutumise võimalust ega mõista, et selline suhtedünaamika pole tervislik. Nende sõnul ei mõisteta, et teine inimene ei saa olla “hapnik” või midagi, ilma milleta ei saa elada. Samuti ei tohi suhtes kaotada ennast, elada ainult teise inimese jaoks ning arvata, et ainult tema saab rahuldada kõik vajadused ja õnnelikuks teha.
Spetsialistid rõhutavad, et on äärmiselt oluline mitte unustada ohtusid, mis kaasnevad kaassõltuvussuhetesse sattumisega. Spetsialistid märkavad, et kaassõltuvuses paarid on sageli tasakaalust väljas. Nad keskenduvad liigselt partneri vajaduste rahuldamisele, mistõttu nende enda identiteet moondub ning areng ja sotsiaalne elu peatub. Kaassõltuvates suhetes on tarvilik olla teisele vajalik, et end hästi tunda. Kui nad ei anna end täielikult partnerile, tunnevad nad end süüdi, halvasti ja väärituna.
See toob kaasa, et kaassõltuvate inimeste enesekindlus sõltub ainult teiste heakskiidust ja toetusest. Ilma selleta tunnevad nad end ebapiisavate ja mittevajalikena. Selliste inimeste sisemine maailm on väga habras, mistõttu on neil keeruline teiste inimeste sõnu, märkusi ja käitumist taluda. Kaassõltuvad isikud ei suuda suhetes oma vajadusi väljendada, mistõttu tunnevad nad end väga piiratuna. Isegi kui neil õnnestub oma vajadusi partnerile väljendada, järgneb sageli süütunne ja enesekriitika. Lisaks on nad valmis oma partneri vajaduste rahuldamiseks isegi enda väärtustest ja tõekspidamistest loobuma. Ja kõik see vaid selleks, et partner oleks rahul.
Kuidas seda suhtekäitumismustrit ära tunda?
Psühholoogide sõnul võivad mitmed lihtsad ning sageli esinevad märgid aidata mõista, et suhtedünaamika pole tervislik.
Üks neist on, kui enne sõpradega kohtumise planeerimist peab saama oma partnerilt loa. Nad rõhutavad, et see erineb lihtsalt partneri informeerimisest soovist kohtuda teiste inimestega, sest sellisel juhul võib partner toksilise dünaamika tõttu kohtumist takistada.
Samuti kaasnevad selliste suhetega partneri pidevad süüdistused, et teine pool tunneb end õnnetuna või rahulolematuna. Ja vastupidi – inimene muretseb pidevalt, kuidas teha partner õnnelikuks, ohverdades selle nimel enda õnne.
Kaassõltuvus avaldub ka siis, kui enne oma arvamuse avaldamist tahad teada, mida partner mõtleb – kõik selleks, et oleks võimalik seda öeldut muuta ja talle meeldida.
Sellistes suhetes olevad inimesed peavad olema kogu aeg koos, sest teistega koos olemine tekitab stressi või süütunnet. Veelgi enam, inimesed samastavad end partneriga nii palju, et lõpuks seostub nende isiksus vaid partneriga ja nendevahelise suhtega. Kaassõltuvussuhetes tekitab igasugune katse üksi aega veeta või enda eest hoolitseda tunde, et ollakse isekas. Lõpuks muutub üksi olemine äärmiselt keeruliseks – inimene ei tea, mida ilma partnerita teha, ning soovib alati telefonitsi suhelda jne.
